Horvaatias on soe, murud rohetavad ja kirsid õitsevad. Õhk on täis kevade lõhna isegi siin Zagrebis, kus tavaliselt haisevad peamiselt heitgaasid. Kõige toredam on, et iga soojakraad tundub mulle palk tehtud töö eest - või pigem on täna lubatud +17 isegi krõbe boonus, sest veel laupäeva hommikul Tartust lahkudes oli olukord õues -23 C, ehk neljakümne punkti võrra külmem. Kui ma oleksin iga kord selle punkti H ja punkti Z vahe lennates läbinud, siis poleks mitte ükski kraad teenitud. Ma ei tea, kas keegi minust aru saab, aga ma loodan, et ei ole kunagi sunnitud lendama, sest reisimine on suur Projekt, reisimine on olemise viis, reisimine on elu! Kui ma ei viidaks päevi oma nelja kodulinna vahel, siis kas ma üldse tunnetaksin nendes olemist kuidagi eriliselt? Kui kõrbe pole, siis oaas ei ole enam oaas.

Helsingist sõitsin Tartu reede hommikuse laevaga, pärast oma vana hea sõbra Sadu neljakümnenda sünnipäeva pidu, pakilist pakimist ning peaaegu magamata ööd. Varahommikul oli Kallio tänavatel -21 kraadi, kui ma oma kolme kodu vahet mahaunustatud asjade järel jooksin. Seljas vana roheline talvejope, mille molemaid, liiga lühikesi käisi hoiavad haaknõelad kinni - ei taha ju juunis soojalt maalt tagasi sõites talveriideid kaasa vedada. Sonja käest olin Tartuni laenatud sinised kindad - võibolla juba järgmine nädalavahetus saab ta nad sealt tagasi. Bussi number viisteist ootasin ma koos paljude teistega Ruoholahti metroojaama sees, kus külm tungis sisse ainult ammuli ustest, mitte igalt poolt nagu peatuses...

Tartus oli mul aega ainult kõige tähtsama asja jaoks (peale seda et lõpuks sain endale eesti kampsuni ostetud, leidsingi kohe väga ilusa tüki). Majakoosolek oli kõigepealt kavas laupäeva õhtul pidada, aga Sonja vahendas mulle rekaküüdi vabariigi aastapäeva hommikuks, nii et lükkasime kokkutulekut päeva võrra tagasi. Õnneks näib katuse ja keldri asi tasapisi edenevat, kuigi mõned majaelanikud arvavad et ehitustöö hind võib tulevikus langeda ja sellepärast kiiret ei peaks pidama. Mind valiti isegi majavalitsusse, pärast kui ma olin öelnud, et viibin Horvaatias ainult neli kuud veel, ning siis, kui ma Helsingis töötan, olengi juba teine jalg Tartus.

Järgmisel hommikul oli ülestõusmine võibolla veel nõudlikum kui eelmisel. Arvuti peale, takso number netist, arvuti pealt, riided selga ja villased sokid kätte kindaid asendama, üks kott selga ja teine kätte. Kuressaare buss jõudis Pärnu Papiniidu kaubanduskeskusesse üle pool tundi varem kui ma olin ette kujutanud. Sain siis teise hommikueine peale bussis näritud leiba. Õues oli onneks enam "ainult" kaksteist pakasekraadi, kui ma Niinivirta saksa numbris reka üles leidnud Toomast ootama hakkasin.

Väga hea, et ma rekaga sõitsin. Nii huvitav oli. Saapad võetakse enne rekka astumist maha ning jäetakse ülima trepi peale, sest reka on kodu. Päris mugav kodu ongi, istmed ja voodid palju pikemad ja laiemad kui rongis. Õhtul Leedus saime külalisi ka, vabariigi aastapäeva vastuvõtule muidugi. Kaks Tooma kolleegi, kes temaga ühes Serbia poole karavanitsesid, ning üle tunni aja oodatud üllatuskülaline, kes vastassuunda sõitis aga sobival ajal samassa parkla oli tulemas. Vastuvõtul oli peolauas vorst, toorest sibulast rõngad, must leib, hapukurgid, limonaad ja lauaviin, millest ka mina nelja viimast tarbisin. Kohe alguses läks kange kraami pind pudelis üsna ruttu allapoole, nii et hakkasin isegi kartma, et äkki lükkub meie homne ärasõit edasi. Tühi kartus: pool viina jäi ikkagi pudelisse ning peale söömaaja lõpetamise enam keegi seda lahti ei teinud.

Leedus ööbisime Statoili parklas mõni kilomeeter enne Poola piiri, sest Toomas oli teada saanud kolme kilomeetri pikkusest järjekorrast piiril. Väga hea otsus, sest hommikul oli sabas ainult kolm rekat. Aga parklas puhus jäine tuul, mis kümne pakasekraadiga saja meetri jooksust vetsusse külmapõrgu tegi.

Toomas sõitis paberit Soomest Serbiasse ja hetkel vist juba vaarikaid Serbiast Soome. Ta kolleegid tundusid väärtustavad pikemaid otsi rohkem kui lühemaid, aga Toomas ise pigem sõidaks ainult Poola ja Soome vahet, siis näeks ta rohkem oma peret. Need teed on talle juba väga tuttavad, ta jutustas kuidas eesti rekameeste keeles on paljudele Poola teedele oma nimed: meie sõitsime Vene ringi, mis olevat oma nime vene rekade tiheda liikluse järgi saanud,. Põhja poole ringist jääb Põhja puiestee, ning Laiaks tänavaks ka ühte teejuppi nimetatakse. Białystoki linn on eesti meestel suupärasema kuju Pilastok saanud.

Rekameestel on oma sidevahend, raadiotelefon, mis on kogu aeg eesti juhtide kanali peale sisse lülitatud. Telefonis juhid vahetavad tähtsat informatsiooni: ees sõidav hoiatab tagant tulejaid ette, millal on tee peal ees lapsed, millal joodik, millal politsei. Aga ka tervitatakse vastusõitjaid, küsitakse uudiseid, isegi naljatatakse ja räägitakse poliitikat. Raadio olevat heades oludes kuni kümne kilomeetri kauguseni kuuldav. Ühes kohas Poolas olevat eesti kanal ühel lainepikkusel kiirabiga, mis Tooma sõnul kohalikke kiirabitöötajaid vahest hirmus vihale ajab.

Vahel kuulsin kanalist ka venekeelset juttu, ja Toomas seletas et eesti venelased ka sama kanalit kasutavad. Eesti juhtidegi vene keele oskus tundus väga tugev, kuulsin kuidas keegi venelasele eesti aktsentiga vene keeli rääkis. Toomas rääkivat vene keelt nii poolakatele kui serblastele, kes oma keeles siis vastu rääkivad ja kuidagi aru saab alati. Enne Varssavit peatusime rekameeste turul, kus väga keskne kaubaartikkel oli igasugune rekaoludesse sobitatatud meelelahutuselektroonika. Turul olid kõik suurimad sildid vene keeles, ning kõigepealt arvasin et nii omanikud, müüjad kui ka enamus kliente on venelased, nagu Soomes paljudes kohtades Helsingi ja Peterburi vahel. Ent nii siiski polnud, müüjad olid ehtsad poolakad, ja varsti märkasin ka et vene sildid olid üsna vigased. Parklas olid rekad igalt poolt, eksootiliseimad Kazahstanist saadi.

Poolas peale lõunat lähen bensujaama juures õue. Pluss viis kraadi, uskumatu! Olen kohe väga rõõmus, ja tahan varsti Budapesti saada. Aga sõit rekaga on aeglane: järgmine öö on Katowice kandis plaanitud veeta, ja esmaspäeval ei jõuakski Budapesti kohe hommikupool, vaid alles kunagi õhtul. Kuulen, et üle Slovakkia piiri ei tohivatki pühapäeval sõita. Paljud teisedki riigid, näiteks Ungari ja Saksamaa, olla rekasõit pühapäeval keelatud. Pealegi rekajuhtidel on seaduse järgi teatud piiratud arv sõidutunde päevas ja nädalas, ning üle kolme ja poole tunni ei tohi korraga sõita, vahel tuleb 45 minuti peatus teha.

Teen kiire otsuse. Saadan Évale Budapesti sõnumi, et ta vaataks, kas Katowicest saab öörongiga Budapesti. Saab küll, rong väljub kell 22.23. Mul on veel kolm tundi aega, kui me Katowice ringile jõuame. Läbi linna läheb ka kiirtee, aga seda pidi ei jõuavat seadusliku sõiduaja sees ööpaigani. Aga ringi ääres on mul võimalik kaardi pealt sobilik peatuskoht valida.

Kaardi kiire silmitsemise ja veel kiirema otsuse tulemus on kiiduväärt. Pool kilomeetrit lähima raudteejaamani, kust saavat Katowicesse sõita. Kogun oma kraami ruttu kokku, tänan ja kummardan oma heasüdamlikku reisijuhti, ning kaon tee kõrvale rada peale. Üle silla, alla bussipeatusesse. Seisab peatuses pikade juustega noormees, vastab väga pikalt mu küsimusele kuidas Katowicesse saada. Aru saamisest on asi kaugel, nõnda leian et kõige parem rongijaama poole edasi liikuda. Tee on palju pikem kui mis kaardi peal välja nägi, võibolla kõigi pakkide pärast? Udu katab õhtu pimedust, tuled põlevad vanade majade akendes paksude kardinate taga.

Lõpuks ees on raudteerööpad ja kaks inimest, mees ja naine. Seisavad kahekorruselise tellistest tornikese juurest. Küsin rongijaama. Ütlen, et tahaks Katowicesse. Vastus tuleb aeglaselt, millepärast saan pooltest sõnadest täiesti aru. Olevat tramm Sosnowiecisse, kus ma vahetada võiksin, aga vaevalt nüüd rongi otse Katowicesse. Või äkki siiski on? Vastust läheb mees ülevalt tornist otsima. Ronib redeli peale ning kõputab torni aknale. Järgneb lühike vestlus. Sisu: rongi polevat. Võta tramm. Aga kust ma trammi võtan? Samas märkan ma, et ühed raudteerööpad ongi trammiliin. Peatustki näen sada meetrit eemal. Ei, oota ikka siin samas. Aga tramm tuleb, peatub sada meetrit eemal, sõidab meist mööda ning kaob udu sisse. Kuid naine tuleb mulle giidiks. Järgmine tramm saabub vastassuunast ja peatub. Tõuseme peale. Naine jääb varsti ära, sõnab, et istu ja oota, varsti hakkab tramm teises suunas sõitma ja olemegi Sosnowiecis.

Järgneb võibolla mu elu pikim vahemaa ühe trammiga. Üle sildade, metsade kõrvalt, bensiinijaama tagant, põldude vahelt, majade tagant jõuame linna. Suur linn, uhke jaamahoone, nimi: Sosnowiec. Budapesti rong peatub ka siin tunni aja pärast. Kes teab, on see linn tõesti olemas, mõtlen.

Taimetoidu kebab poola moodi on maitsev asi: liha on kodujuustuga asendatud. Söön oma porsjoni prrooni peal ning veel rongis sees. Seisan ühe inimesi pärani täis vaguni koridori otsas, kõrvalkupees istuvad kondukterid. Mõtlen et kui olen oma võileivakese ära söönud, küsin milline pidi olema see üksainus vagun, mis Budapestini välja sõidab. Aga vahel jõuab koridori mu ette tüdruk väga suurte pagasitega, nii et mööda minna ei saa. Ootan et ta järgmises jaamas maha läheb. Aga siis lähevad kondukterid ka. Lõpuks saan oma küsimusele ikkagi vastuse: just see puupüsti vagun ongi Budapesti oma. Budapest, küsin mitmelt poolt. Aga kõik noogutavad. Lõpuks ühes kupees istub õnneks ainult kaks tädi. Teine vastab ka jatavalt mu küsimusele, aga õnneks saan varsti teada et olen valesti aru saanud: pea kõik lähevad järgmises jaamas maha, mina aga heidan üksinda kupees pikali ja jään magama. Mitte aga väga pikaks ajaks: tulevad kohale piirivalvurid, kondukterid, piirivalvurid, kondukterid, viis varahommikul Nagyszombatist Pozsonyisse sõitjat, kes mid üles ajavad, piirivalvurid, kondukter, lumesadu õues, selle vahetumine lõrtsisadu vastu, ning uued reisikaaslased just kui ma parajasti pükse jalga vahetan. Lõpuks jõuan Keleti jaama.

Ilm Budapestis on hirmus. Kogu talv olevat soe ja kuiv olnud, välja arvatud lumesadu päeval kui ma ära sõitsin ning nüüd lõrtsivihm mu tagasi jõudes. Kaks päeva on mul aega, aga tähtsaimad asjad saan ikkagi ära aetud. Viimase otsa Zagrebini saan juba kuu vana tagasisõidupiletiga.