Üks päev võib väga pikk ja huvitav olla, nagu terve elu kui erisugused kogemused vahetpidamata üksteisele järgnevad. Nii oli üleeile, tänu suurlinnale ja kõigile inimestele, keda kohtasin. Kõigepealt hommik. Nii tore on ärgata ja tööle minna, kui tead, et ees ootab päev meeldivas ja töökas keskkonnas, kus saad keskenduda just sellele projektile, mille oled ise valinud ja mida ise just hetkel kõige tähtsamaks pead. Mul on see projekt oma doktoritöö, mille jaoks reede õhtul teist korda Zagrebist siia sõitsin, ja mille jaoks naasen siia sellesama rongiga tänavu veel mitmel reedel, kui vähegi saan. Koht on Ungari Teadusakadeemia raamatukogu, mille kõrgete lagedega saalides tihendub sajanditepikkuse teadustöö vaim. Ka erakordselt külm novembrikuu hommik oma lörtsvihmaga ei peleta innustust eemale. Isegi mitte see, kui trammis märkan, et piletid jäid Horvaatia rahakotti ja taskus on ainult Zagrebi piletid ja et jänesesõitmisele praktilist alternatiivi pole.

Sajandite traditsioonid tähendavad möödapääsmatult teatud bürokraatiat. Kott tuleb riidehoidu jätta ning läpakas, juhe, hiir, fotokas, telefon ja kõik paberid elegantselt süles trepist üles tassida. Üleval saalis anda riidehoiu numbripulk ühe tädi kätte, kes ulatab istekoha numbri, mis tuleb teisele tädile anda, ta käest saada papist numbrilapi, tellitud raamatud ning ankeedid teiste raamatute tellimiseks. Ankeetide täitmine vanadest arhiivikappidest otsitavate andmete järgi nõuab aega, vahel rohkem kui raamatute endiga tutvumine.

Seekord jõuan raamatukokku alles pool tundi enne, kui teoste tellimiseks ette nähtud aeg saab otsa, pärast seda on raamatukogu aga viis tundi veel avatud. Tellimisletitädi on väga abivalmis ja hoiab mu poole, et ma ikka jõuaksin oma vajaminevad raamatud ära tellida enne, kui hoidla töötaja koju läheb. „Nagyon sajnálom, aga loodan, et Teie mõistate, et hoidla võib teid ainult viisteist minutit veel teenida”. „Täitke palun kiiresti nii palju kui jõuate, siis saate veel oma raamatud kätte”. „Teil on veel kolm minutit aega, veel jõuate midagi täita!” Jään veel pärast tähtaja möödumist kataloogikappide juurde ankeete täitma ning seletan tädidele, et täidan esmaspäeva tarbeks, tulen siis uuesti.

 

Õnneks olen jõudnud raamatuid küllalt eelmisel korral tellida, nendes on üleskirjutamist paariks tunniks. Vaatan kõik oma listi märgitud etümoloogilised viited läbi ning teen nende sisu kohta lühimärkused oma tabelisse. Pärast vaatan veel läbi kogu ungari, soome-ugri, slaavi ja germaani avakogud, nendest leian tarvilikke raamatuid veel. Siis täidan veel mõned tellimisankeedid esmaspäevaks, ja koju lähen pool viis, kui raamatukogu suletakse.

Kodus (ehk Sonja ja Outi juures) jätan oma arvutikoti maha ja vahetan Zagrebi piletid Budapesti omade vastu. Läheme Sonjaga sööma Ferenc körútile oma naaberrestorani, kus menüü väljas on ka nn. soome keeles „PÄVIÄN TARJOUS” ja „UNKARILAINEN LUONAS”. Väga maitsev on Szegedi kalasupp, kuigi Sonja ütleb, et Szegedis on parem. Kõige parem on tuline paprikakaste supi kõrvale söödavale saiale peale määrimiseks. Aga vett tuleb juurde tellida.

 

Siis bussi ja trammiga Buda poole, kus meid juba ootavad Leelo ja Helina „mõnusa” novembrivihma käes. Ja kõrtsi kuskile nii kaugele, et isegi pilet tasub ära mulgustada. Ühe auto katusel on lumi. Leelo asub värsket toorainet memme vormi ümber kujundama. Samas saabub üle tänava auto omanik, istub sõnagi ütlemata sisse ning kihutab minema. Võibolla kartis ta terroriste.

Lumememm asub vahipostile kõrtsi ukse ees. Sees meid ootavad Érika oma poiss-sõbra ja ühe sõbrannaga. Érika mäletab ilmselt kõike, mida kunagi näinud või kuulnud, nii hästi on ta kursis kõige Eesti ja Soome fennougristikas toimuvaga. Tellin ühe liitri vörös bori, aga kusagilt seda ilmub veel liitrite kaupa juurde. Peagi ilmub ka sõbralik noormees – nimetagem teda siin Onukeseks – kes jutustab, kuidas ta Tallinnas aastatel ´72 ja  ´82 viibis, saades ükskord korralikult peksa eesti poiste käest, kellele ta liiga hilja jõudis öelda oma parima eesti lause „Ungarlane olen”. Tal oli malevas selga antud sama värvi särk, kui venelastele. Samas mäletas Onuke oma Eesti päevi nagu oleksid nad talle ühed elu parimatest olnud. Vana Tallinnat mäletas ta andunult, aga imestas, et Tallinnas oli tol ajal koguni kolm kohta olnud, kus õlut pakuti. Tõotasime talle, et päris nii asi tänapäeval enam pole. Eestis oli ta veel käinud kahel lahedal Riia lahe saarel, mille nimed olid Saaremaa ja Lahemaa.

Helina oli kohalikule eesti házi bulile kutsutud, nii et otsustasime kõik sinna minna ning veel oma ungarlasest sõbrad kaasa võtta. Läksime ikkagi neljakesi. Kuna Onukest kuulates olime umbes tunniga hilinenud, jõudsime kohale alles siis, kui peol olid juba kaks eestlast ja üks saksa tüdruk kohal, ehk ainult kaks tundi enne esimeste ungarlaste kohale ilmumist. Teine eestlane, Hedda, andis meile oma korteriga kadestamiseks ainet. Pööningukorter mäe nõlval, vaade üle sügava oru otse Buda lossile. Vein õlitas aja rattad, ning olime varsti kesköö paremal pool. Hedda juures oli aga režiim enamiku mu tuttavate omale vastupidine, ehk suitsetajad istusid sees ja värsket õhku sai vabalt õues tõmmata. Kella kahe paiku tahtsid inimesed maffiat mängima hakata, meil aga kopsud nõudsid värskendust, nii et Leelo ja Sonjaga suundusime õue jalutama. Õues oli aga nii külm, et istusime maja koridori ühe ukse kõrvale paigutatud tooli peale. Tool oli aga meie kolme jaoks pisuke vähe, ning üks härra sai pahaseks. Ootasime õues pingi peal mõnda aega ja läksime küsima, kas äkki mäng on juba läbi. Mäng aga ei olnud veel alganudki, sest osalemisest huvitatud sitsiilia härrasmees ei mõistanud peale oma emakeele mitte ühtegi võrkeelt, ning kõik eestlased ja ungarlased ei olnud itaalia keeles mängimisega nõus.

Kojumineku jaoks oli vaja lõpetada mõned projektid, millest lihtsaimaks osutus Helina pooleldi veiniklaas. Mõnevõrra raskem oli kõigiga jumalaga jätmine, sest ilmusid erimeelsused hüvastijätu vormi intiimsuse taseme küsimuses. Kõige raskem oli aga takso tellimine, mitte sellepärast, et number teada ei oleks olnud, vaid selle tõttu, et tahtsime teada, mis on Budapesti kood, mis tuleb numbrile ette valida. Üksmeelt küsimuse lahendamisel oli raske leida, eriti ses osas, mida tähendab „kood”. Lõpuks Sonja valis takso numbri väliskõnena ja ainus häda oli veel see, et ta ei läbi läbu kuulnud suurt midagi, mida taksokeskus ta käest küsis. Oma nimena pakkus ta kõigepealt Laitist, mis aga oma tingimatust korrektsusest hoolimata läbi ei läinud, nii et ta oli lõpuks sunnitud võtma ajutise perekonnanime Horváth, mis kohe palju paremini töötas.

Nii siis saime lõpuks koju. Aga kes ütleb, et pärast usinat joomist on lihtne magama jääda, teda ma ei usu.