Budapestis sai peamiselt Tartuga seotud inimestega suheldud. Eestlaste, soomlaste ja ungarlastega, kes Tartus  lühemat või pikemat aega õppinud. Aga meie seas viibis ka Tartu vaim. Tartus oli ju ta kõikjal mei ümber, nii et ta olemust oli raske tajudagi, siin aga, oma kodust kaugele jõudnuna, paistis ta Ungari tausta vastu üsna selge ja konkreetne. Keegi, oli see vist Leelo, oskas ta iseloomu väga osavalt sõnastada. Ta tähendas meile kõigepealt loomulikku suhtumist külalistesse.

Ungaris, nii nagu ka Horvaatias, valitseb traditsionaalne Lõuna-Euroopa külalislahkus. Inimesed kutsutakse külla, kui neile tahtakse näidata et nad on väga tähtsad. Kui külaline saabub, on majas kõik puhas ja hiilgav, ning perenaise ülesandeks on toppida külalise sisse kõige paremaid ja kallimaid hõrgutisi nii palju et ta vaevu suudab ennast liigutada. Peremees aitab eesmärgile kaasa kangeid vedelikke pakkudes. Tudengite seas on traditsiooni ilmingud mõnevõrra leebemad, aga peajooned on selged: külalisi käib harva, aga see-eest pakutakse neile päevade tarbeks süüa-juua. Kuna külalised vast seda ka ootavad, polegi vaesematel tudengitel kombeks sõpru üksteise juurde kutsuda. Siis aga kui kutsuvad, saabub kutse mõned päevad ette, et aega oleks plats puhtaks ja laud kõveraks teha.

Tartus on teisiti. Saadan sõbrale tekstisõnumi, et kas oled kodus kui poole tunni pärast tulen. Vastus on et tule ikka, mis sa sõnumite peale raha raiskad. Jõuangi kohale, peremees paneb vee keema, pakub taimeteed ja küsib et kas ma piima ka tahan, kuigi see võib olla natuke pahaks läind. Kui majas on naine, võin saada ka ise küpsetatud kooki, mis näib kahtlane, aga maitseb taevalik. Ootamatult ilmub kohale veel hulk külalisi, kes kutsuvad inimesed ühe sõbra poole, kes võibolla on kodus ja tahab kõigile filmi näidata. Lähevad need, kel just hetkel pole töötada või õppida vaja. Kui mainitud potentsiaalse võõrustaja uks on kinni, on ta järelikult ära, aga tänava peal tuleb ikkagi vastu mõni seitsmes isik, kelle juurde kõik lõpuks lähevad.

Viimane mudel on minu meelest eelmisest palju lahedam.

Esimene kord sain tartu sõpru 1995. aastal. Siis olid Tartu tudengite elutingimused tänapäeva vaatenurgast veel üsna primitiivset, aga elustiil ja ellusuhtumine olid jumala lahedad, nii et tahtsin kohe nad omaks võtta. Helsingis olin alles kolinud Kolmandale liinile, kus tänu Tartu mõjudele arenes meist väga külalislahke kollektiiv. Pärastpoolt vaadatuna tegutses meil ka Tartu vaim! Tahtsime et inimesed tunnevad, et nad on meie juures alati oodatud ja teretulnud, kuigi toidukaart oli meil alati väga suvaline ja puhtuse kohalt võiks ka hulgaliselt märkusi teha.

Lõpuks statistikat. Rahvusvahelisel Hospitality Clubil on Tartus 639 liiget, Tallinnas (4 korda Tartust suurem) 1219, Helsingis (HEVK, 10 korda suurem) 2043, Budapestis (30 korda suurem?) 1147 ja Zagrebis (7 korda suurem) 463. Nii et 100000 elaniku kohta on Tartus 649 liiget, Tallinnas 300, Helsingis 200, Budapestis 40 ja Zagrebis 70.