Pühapäeva hommikul äratus kell pool kuus. Pakid kokku ja takso Délisse. Oleme esimesed. Varsti jõuab kohale Misi oma kombi-Toyotaga. Fekete Mihá
ly töötab turismialal, aga meiega on ta huvi pärast vabatahtlikuks šafööriks nõustunud
. Tema juttu kuulates on mul väga kahju oma ungari keele oskuste nappusest. Misi on üle kolmekümne aasta igasuguste inimestega ümber Euroopat reisides töötanud, eriti Balkani kohta teab ta kõike. Aga põhjasuund on talle eksootilisem, kunagi üheksakümnete alguses sai Eestis ja Soomes põgusalt käidud. Teised reisikaaslased pole Tatrast kaugemal põhjas käinud: varsti on kohal Tamás, Venezuelas sündinud ja kasvanud ungari noormees, fotograaf. Gábit, operaatorit, peame natuke kauem ootama, aga veerand kaheksa on auto puupüsti täis filmigruppi, lektorit, juhti ja kõigi asju. Lumi hakkab sadama Budapesti paljastele tänavatele kui me lahkume.Slovakkia on ajamatk seitsekümnendatesse aastatesse ja sügavad lumehanged mäeorgudes. Poola on tundide kiluistung lõrtsisadus. Lõpuks kümne paiku õhtul jõuame Białystokki BP-jaamale, kust Adam nõuab meid oma koju. Tõeline tore poola kodu vanas palkmajas, kus Adami perekond pakub meile teed ja punajuurikaleemes keedetuid pelmeene (aga kes teab mis selle supi nimi on?). Meie käest saab Adam massiliselt muusikat.
Magame väga hästi ja hommikul on ilus päikeseline pakane, tohutult palju lund. Üheksast oleme jälle tee peal. Leedu on uued laiad teed, mille pealt me kohalikust elust absoluutselt mingit pilti ei saa. Läti on pimedat kilomeetrid Riia ümber ja pärast Riiga. Kuni jõuame Võnnu. Ma tahan inimestele keskaegse linnasüdame näidata: katedral ja loss. Pime on ja tuiskab. Lähme keldrisse sööma. Ungari poisid on balti naiste ilust väga vaimustatud, ning õlut ka kiidavad Ungari omast maitsvamaks.
Viimased kakssada kilomeetrid on võitlus ilma vastu, kes nagu tahaks näidata, et siia nii lihtsalt ei saa. Vahel tuleb lund nii palju, et teedki pole näha. Ja Valga - Rõngu vahel on tee juba pool aastat kinni! Aga Klassika raadio mängib meie auks Einstein on the Beach. Ja sõidamegi lõpuks Riia tänavat linna sisse. Kell on kümme õhtul.
Lepikus ma lähen kõigepealt ise suurest uksest sisse, teised ootavad seni autos - pean ju nägema, mis olukord korteris on. Ilus, mööbeldatud. Jenni ja Kaarel on lahkelt lubanud nii kaua Tallinnas olla kui meie siin viibime. Kitsa paraadukse ees on voodilina kardinaks. Lähen välja ja teised toovad mulle kardina vahelt asju sisse. Lõpuks pugevad ise ka kitsast august sisse. Siis teeme teed, ja ongi mõnus. Nagu favelas, ütleb Tamás.
Ajan mõnda aega oma asju ja lähen siis teistele järele Zavoodi. Tee peal Lepiku ja Herne vahel on nii ilus, et pean oma fotokale järgi minema. Siis aga jõuavad teised juba teist teed mulle maja ette ning kui ma pool kaks Zavoodi jõuan, pole nad seal enam. Näen mõnda tuttavat, jään rääkima, ja siis, näe, jõuavadki tagasi. Jääme veel, ma tahan Misile vein i välja teha selle eest, et ta meid elus kohale tõi. Seda võtab ta peaaegu nagu etteheidet, aga ma palun tal mitte solvuda, sest mina ju üldse auto juhtimisest midagi ei tea. Jääme istuma. Õhk tundub palju parem kui Zavoodis kunagi varem, kas ma olen Budapestis ja Horvaatias juba nii täis suitsetatud kohtadega harjunud, et Zavood tundub juba hingatav? Aga ei, kuulen et klimatisatsioon on uuendatud. Kid õnneks kõik ülejäänud on endine, näen tuttavat Annikat, palun tervitada Jürit. Edina kohtab kohe oma vana head rumeenlasest sõpra, ja olemegi nagu Tartus ikka.
Kommentit