Olen kahepaikne, sest elan hetkel kahes paigas, Zagrebis ja Budapestis. Juba neljandat nädalat elan kahepaikse elu, sõites reedese õhturongiga Budapesti ja teisipäevasega Zagrebisse tagasi. Siin Zagrebis olles olen Zagrebis ainult pooleldi, teine pool ikka veel Budapestis. Ajab küll vahel väsinuks, kuigi elan siin raudteejaama ja oma töökoha kõrval. Kodus olen ka vahel kahepaikne, aga iganädalase Tartu ja Helsingi vahet sõitmisega kunagi ei lepiks. Kilomeetrides pole vahe ju suurem, aga meri jääb alati mereks, seda ei või niisama eirata. Rongi aknast välja paistmatut pimedat maastikku võib. Veelgi olulisem on, et Budapesti ja Zagrebi vahet sõites ei pea kunagi Tallinna läbima. Miks bussijaam pole kesklinnas? Miks trammid ikka veel ei sõida? Kaua veel kontrollitakse Eesti ja Soome vahel passe? Milline takso vahelt ei võta? Äkki laev ei väljugi? Miks laevapiletid tuleb alati maalepääsukaardi vastu vahetada? (Ega rongipileteid ei pea ka kuskil pika järjekorra otsas jaamapääsukaardi vastu vahetama.) Olgu. Selle teema jaoks avan veel eraldi osakonna. Või koguni uue saidi.

Raamatukogus esmaspäeval ei oldudki mu laupäeval keldrist tellituid teoseid kohale toodud. Teenindajatädi seletas, et laupäeval tellitud tuuakse alles teisipäeval kohale. No eelmine esmaspäev oli küll kõik juba hommikust peale kohal. Täitsin ankeete edasi paar tundi ja läksin siis õhumadratsi otsingumatkale West End -nimelisse ostupõrgu. Põrgus ei olnud korruste plaane kusagil näha, ilmselt mõttega et siis viibivad kliendid kauemini kõike teel vastu tulevat šopates. Infoständ oli koos teeneriga kes mu küsimusele õhumadratsite olemasolu võimalikkuse kohta eriti uhke kategoorilise eitusega vastas. Nii siis pean ma ikka veel külaliste Zagrebisse ilmudes nendega eelnevalt kokku leppima, et kas nemad magavad või mina magan.

Teisipäeval oli olustik Akadeemias muutunud. Mu soovid olid rahuldatud, leti taga ootas kaks kärutäit raamatuid. Teine käru jäigi veel laupäeva ootama. Ungari poliitiline tegelikkus tungis teaduse elevendiluutorni sisse, sest parlament asub ainult poole kilomeetri kaugusel akadeemiast, ning megafoni sisse karjutud hüüdlaused kandusid Doonau peal väga hästi. Kahjuks ei saanud ma refräänist aru, nii et ei tea ka kas tegemist on Fideszi või kellegi teisega.

Rongis on tavaliselt tore, kõige rohkem häirib et reis võtab kuus tundi aega, aga läpaka patareis jagub voolu ainult kaheks tunninks, ning ühtegi õige voltiarvuga töötavat pistikupesa pole (on läbi proovitud!). Budapest–Veneetsia-rong pole kunagi veel väga täis olnud, vastupidi on alati mõni tühi rumeenia vaguni kupee vähemalt Székekast alates leida. Eile jäingi ühes kupees magama, ärkasin kui kondukter saabus. Nii külm oli et kavatsesin teise vagunisse kolida. Mäletasin aga eelmisel korral kuuldud hoiatust, et kõik vagunid Zagrebini ei sõida. Küsisingi konduktri käest, millised sõidavad, oma väsinud peaga aga ei mäletanud et 'vagun' pole ungari keeles 'vágány'. Nii et ta vist pidas mind natuke hulluks kuuldes küsimust 'millised perroonid Zagrebini lähevad?'.