Eesti keele tunnid on meil väga lõbusasti alanud. Siiani olen neli 90-minutilist õppetundi pidanud, ja kursus on hästi populaarseks osutunud: reedel oli kohal peaaegu kolmkümmend üliõpilast. Enamikud on lingvistid, kellele üks mitteindoeuroopa keele lühikursus kohustuslik, aga kohal on ka muid, näiteks üks poiss koguni majandusteaduskonnast. Kolm tudengit on mu vanad tuttavad soome keele grupist. Nad on väga aktiivsed ning teavad kõike ette, või siis vähemalt arvavad et teavad. Teised suhtuvadki nendesse imestades: kuidas see tollestki väljendist kohe aru sai!

Algkursuse esimesed tunnid on üks keele õppimise ja õpetamise tippaegu: vaatad millised inimesed kohale ilmuvad, näed kuidas nad suure teadmisenäljaga uue keele kõla kuulavad, kuulad kuidas nad aeglaselt kummaliseid sõnu hääldavad, mõistad millised häälikud neile rasked või lõbusad tunduvad, jälgid kuidas nad säravate nägudega kõike uut ja huvitavat suure himuga omandada tahavad. Hiljem, kui igapäevane töö tundidesse jõuab, muutub kõik tavapärasemaks ning jäädki ootama järgmiseid tipp-punkte, suure töö vilju: ilusti kirjutatud esseid, või, mis kõige rõõmustavam aga ka nõudlikum, õpilaste sujuvat vestlust õppekeeles.

Üks keele õpetamise naudinguid on ise ka midagi ära õppida, taibata, milline su keel õpilase vaatepuktist nähtuna on. Näiteks, kui täna õppisime eesti nimesid, ning horvaatidele tundus näiteks äärmiselt loomulik et Reet peab mehe nimi olema. Või kui Aivar

sai kõik järsku naerma: siin ta on peamiselt tomati-paprikakaste. Sobib muidugi ühte patta koos Juhaga, kes nende inimeste jaoks supp on. Väga naljakas oli neile ka oma kodulinna nime eesti keeli käänamine: ma olen Koprivnicast, Splitist, Dubrovnikust pärit.

Eesti keele kursus tõi mind jälle kokku oma vana tuttava proua G:ga, kelle ülesanne on kogu teaduskonna tunniplaan paika panna, ehk otsustada, kes kus millal õpetab. Esimeses tunnis tuli nimelt mu juurde kümmekond üliõpilast sooviga kolmapäeva tunde kella kahest 45 minuti võrra edasi lükata. Lubasin kohe proua G. juurde küsima minna, aga teda too päev tööl ei olnud. Alles järgmine kolmapäev sain ta kätte.

Gospodin Santeeri, teid ma väga soovisingi külaliseks, sõnas ta rõõmsalt ning pakus mulle tüki šokolaaditorti võtta. Ma olin asjata teie soome keele tunni kolmapäevaks kella poole seitsmeks pannud, jätkas ta pidulikul kombel. Tol päeval, ainult tol nädala päeval, soovivat hiina keele lektor oma tööd alles kell 16.15 alustada, millepärast nihkuvad teised tunnid edasi ja jaapani keele tund saab alles veerand kaheksa otsa. Et tõesti oli mul õigus, et kell 18.30 ei saa mina oma tundi alustada.

Olin muidugi ülimalt rahul, et proua G. oma pool aastat tagasi tehtud vea juba tähele pani. Kuid hetkel oli mul ainult kümme minutit aega hoopis uuema teema üle vestelda. Aga seekord ületas lahenduse lihtsus mu kujutlusvõimed. Proua G. arvutiekraanilt nägin ma parajasti kogu kolmapäeva tunniplaani selle klassiruumi osalt, kuhu mul nii soome kui ka eesti keele tunnid paigutatud olid. Ning peale eesti keele tunde näis tuba kolm veerandtundi tühi olevat: 15.30 - 16.15. Jah, nii, sinna oma eesti keele tundide järele võite vabalt oma soome keele tunni ümber paigutada, vastas ta mu küsimusele. Ei viitsinud talle öelda, et soome keele tunniplaani probleemi pidin juba oktoobrikuus oma võimetega ära lahendama, ning et praegu oli mul hoopis teistsugune mure.

Rõõmsalt läksin oma tundi ootavatele üliõpilastele teatama, et edasis algab tund kella 14 asemel alles 14.45. Alustame siis hiljem uuesti, ning tund möödubki hästi, kuni täpselt kell neli tormab uksest sisse vana jaapani keele professor, teatades, et meie edasine viibimine käesolevates ruumides soovitav pole, sest alates täpselt kella neljast kuuluvad nad tema käsutusse. Dramaatiline vaikus. Palun veerandtunni armuaega, mis seekord mulle lubataksegi. Pärast tundi ütles vanahärra välja oma arvamuse proua G. vaimse seisu üle, mille vastu ma vaidlema ei hakanudki.